Eesti seisab energeetikas suure muutuste teel, kus võtmeroll on kohalike, puhaste ja taskukohaste lahenduste leidmisel. Üheks peamiseks lahenduseks on tuuleenergia, mis võimaldab meil rahuldada kasvavat nõudlust kodumaise ja keskkonnasäästliku elektri järele. Selleks, et tagada usaldusväärne ja hinnalt konkurentsivõimeline elektrivarustus, peab taastuvelektri tootmine Eestis järgneva viie aastaga 3-4 kordistuma. Tuuleenergia on tunnistatud kõige tõhusamaks ja loodussõbralikumaks viisiks, kuidas liikuda puhtama tuleviku suunas, pakkudes kindlustunnet nii majanduslikult kui ka keskkonnahoidlikult. Eesti otsustav panus taastuvenergiasse toetab meie suveräänsust energiavarustuses ja -julgeolekus ning aitab kaasa Euroopa Liidu ühisele visioonile süsinikuneutraalsusest aastaks 2050.

Tuuliku eluiga on 20 – 30 aastat, misjärel tuulik lammutatakse ning valdav osa komponente läheb taaskasutusse. Demonteerimise rahastamisega arvestavad tuulepargi operaatorid juba tuulepargi tööaja jooksul. Üldistades võib väita, et tuulik kompenseerib enda tootmiseks, töötamiseks ja demonteerimiseseks kulutatud energia ja CO2 emissiooni oma kuue esimese töökuuga. Näiteks Vestase V150-4,2 MW tuulikute puhul on see madala tuule tingimustest 7.6 kuud, mis tähendab, et see tuulik toodab tagasi 31 korda rohkem energiat kui ta ise terve oma elutsükli ajal vajab.

Tuuleelektrijaam on tuule kineetilist energiat elektrienergiaks muundav tootmisseade, mille kõrgus on vähemalt 30 meetrit maa- või merepinnast.

Tuulepark on ühest või mitmest tuuleelektrijaamast ning tuuleelektrijaamasid omavahel liitumispunktiga ühendavatest seadmetest, ehitistest ning rajatistest koosnev tootmisseade.

Tuuleparke rajatakse sinna, kus on palju tuult. Varasemalt rajati tuuleparke peamiselt rannikule või selle lähedale, kuna need on kõige tuulisemad piirkonnad. Tehnoloogia arenedes on tänaseks avanenud ka võimalus rajada tuulikuid sisemaale. Tuulepargi rajamist kavandades tuleb lisaks tuule potentsiaalile hinnata ka maastiku iseloomu, ala suurust, elektrivõrguga liitumise võimalusi, asustuse tihedust ja paiknemist. Samuti peab arvesse võtma kaitseväe õhuseireradarite asukohti. Kõiki neid tingimusi arvestades selgus esialgse analüüsi tulemusena, et Kadrinas oleks võimalik majanduslikult mõistlikel tingimustel ja kogukonnale kasutoovalt rajada tuulepark. Lõpliku hinnangu, kas see on võimalik, annab keskkonnamõjude strateegiline hinnang. Täpne tuulikute paigutus selgub koostöös kogukonnaga planeeringumenetluse käigus.

Tuuleressurssi saab hinnata IRENES projekti tuulekiiruste modelleeringu (IRENES 100m tuule kiirus maakonniti | Keskkonnateadlik iga ilmaga (arcgis.com)) alusel. Nimetatud projekti kohaselt on piirkonnas 100 m kõrgusel maapinnast keskmine tuulekiirus vahemikus 5,1-7,4 m/s. Seega on tööstuslike tuulegeneraatorite rajamiseks piirkonnas tuulepotentsiaal olemas.

Valga vallas on tuulepargi rajamisest huvitatud Sunly Wind OÜ ja NORDWINTER OSAÜHING ja TMV Green OÜ.

Soodsamast ja puhtamast elektrienergiast saab kasu kogu rahvas. Tuulepargi lähedal asuvad kohalikud omavalitsused ja elavad inimesed saavad ka otsetoetusi. Lisaks võivad kohalikud ettevõtjad saada tuulepargist võrgutasuta elektrit. Samuti loob tuulepargi ehitus ja hooldamine mõningal määral uusi töökohti.

Riigikogu võttis 2022. aasta juulis vastu nö kohaliku kasu seaduse, mis kohustab alates 2023. aasta 1. juulist tuuleelektrijaamade rajajaid maksma tasu omavalitsusele ja kohalikele elanikele, kes elavad tuulepargi mõjupiirkonnas. Kuni kuue kuu alampalga suurust tasu hakkavad saama maismaatuulikust kuni kolme kilomeetri kaugusel elavad inimesed. Maismaa tuuleparkide puhul on tasu arvutamise aluseks protsent tuulepargi toodangust ja elektrihinnast (0,7-1%). Näiteks kui 100 MW tuulepargi puhul on elektrihind 50€/MWh, oleks tasu suuruseks 150 000 eurot aastas ning kui tasu jaguneks kohaliku omavalitsuse (KOV) ja 100 majapidamise vahel, saaks iga elanik ca 750 eurot aastas.

Rahvusvahelise kogemuse põhjal on müra üks paremini kontrollitavaid keskkonnamõjureid. Müra sõltub eeskätt seadme konstruktsioonist. Tuulegeneraator tekitab mehaanilist müra, mida põhjustavad tuuliku erinevad komponendid, nagu mootor ja tuuleturbiini käigukast. Selline müra on kaasaegsete tuulikute puhul tajutav ainult turbiini läheduses. Veel põhjustab tuulik aerodünaamilist müra, mis tekib tuulegeneraatorite labade liikumisel läbi õhu. See on tuulikute peamine müraallikas, aga kaasaegse tehnoloogia kasutamine piirab selle müra teket hästi ning tänaste võimsaimate elektrituulikute töötamisega kaasnev heli ei ulatu müranorme ületaval tasemel isegi kõige konservatiivsemate eelduste järgi tuulikust kaugemale kui 500-600 meetrit. Tuulikute tekitatav müra sõltub tuule kiirusest. Mida tugevam on tuul, seda kiiremini pöörlevad tuuliku labad ning suureneb ka tuulikust tulenev müra. Tuuliku pöörlemise maksimum on saavutatud tuule kiirusel umbes 10-15 m/s, kuid samal ajal tugevneb ka looduslik mürafoon ning see hakkab 8-10 m/s tuule korral varjestama tuulikute tekitatavat müra. Samuti oleneb müra tuuleturbiini konstruktsioonist. Tuuleturbiinide arenguga on vähenenud müraemissioonid, mistõttu kaasaegsed (ehkki kõrgemad ning võimsamad) tuulikud emiteerivad vähem müra ning müra levikukaugus on väiksem. Selleks, et tuulikute mürataset veelgi kahandada, on tuulikud muudetud võimalikult voolujooneliseks. Samuti on parandatud tiivikulabade aerodünaamilisi omadusi. Ühelt poolt suurendab see tootlikkust, teiselt poolt vähendab müra teket. Kogu tuuliku mehhaaniline osa on projekteeritud nii, et müra ja vibratsioon sumbuksid tekkekohas.

Eesti õigusaktid ei reguleeri eraldi tuulikute lubatud müratasemeid. Siiani on tuulikute poolt tekitatud müra käsitletud kui tööstusmüra. Müra normtasemed on kehtestatud keskkonnaministri 16.12.2016 a määruses nr 71 „Välisõhus leviva müra normtasemed ja mürataseme mõõtmise, määramise ja hindamise meetodid“. Keskkonnaministri määrus kehtestab müra normtasemed erineva kasutusotstarbega aladel, sealjuures elu- ja puhkealadel. Tuulikute lubatud müratase elamualadel on päevasel ajal 50 dB ja öisel ajal 40 dB. Tuuleturbiinide puhul on tegemist püsiva müraallikaga, mistõttu on nende puhul soovitatav lähtuda öisest sihtväärtusest, mis on kõige rangem määruses esinev norm elamualade suhtes. Inimeste heaolu seisukohalt on oluline tagada head akustilised tingimused lisaks väliskeskkonnale ka hoonete siseruumides, eriti eluruumides. Eluruumides sees kehtivad sotsiaalministri 04.03.2002 määrus nr 42 “Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid” määratud normtasemed. Pideva tööstuslike allikate poolt tekitatud müra osas kehtivad eluruumides nõuded: 30 dB päevasel ajal, 25 dB öisel ajal. Herro tuulepargi kavandamisel on võetud lähtepunktiks, et tagamaks kohalike elanike elukeskkonna säilimist ei kavandata tuulikuid lähemale kui 1 km elu- või ühiskondlikest hoonetest. Sellisel kaugusel on ka kõige mürarikkamate tuulikumudelite korral kõige ebasoodsamatel tingimustel müra normtasemed nii väljas kui ka hoone sees tagatud.

Hindamaks tuulikute müra mõju, teostatakse müra modelleerimine. Müra modelleerimise tulemusena koostatakse müra levikut iseloomustavad mürakaardid. Müra modelleerimisel kasutatakse spetsiaaltarkvara näiteks SoundPLAN, CadnA, WindPRO ning tööstusmüra arvutusmudelina kasutatakse Eestis rahvusvaheliselt üldtunnustatud arvutusmeetodit ISO 9613-2:1996 Acoustics -- Attenuation of sound during propagation outdoors -- Part 2: General method of calculation. Arvutusmeetod ISO 9613-2 ennustab müratasemeid, mis esinevad müra levikut soodustavates tingimustes, st arvestatakse, et müra levib alati allatuult igas suunas müraallika poolt. Samuti ei arvestata müra arvutuslikul hindamisel haljastuse müralevikut takistavat mõju. Seega näitavad mürakaardid alati nö halvimat olukorda igas suunas tuulikust. Juhul kui tuul puhub kuulaja suhtes vastutuult, siis võib kuuldav müratase vastavalt väheneda kuni 10 dB, olenevalt tuule kiirusest ja heli levimistingimustest.

Keskkonnamõjude hindamise menetluse käigus modelleeritakse tuulikute müratasemed, mis on üheks aluseks tuuliku täpsel paigutamisel. Tuulikud tuleb paigutada nii, et kõigil elamualadel jt müra suhtes tundlikel aladel oleksid nõuetekohased müratasemed täidetud.

Olemasolevad teaduslikud artiklid viitavad sellele, et tuulegeneraatorite elektromagnetväljad, varju värelus, madalsageduslik müra ja infraheli ei mõjuta tõenäoliselt inimeste tervist.

Inimese kuuldelävi algab kesksagedustel (500–4000 Hz) helirõhu tugevusest 0–20 dB, madalsageduslikus spektrivahemikus (0–200 Hz) peab heli tajumiseks helirõhk olema oluliselt tugevam – u 80 dB 20 Hz piirkonnas ning u 107 dB 4 Hz piirkonnas. Madalsageduslikku heli komponent on olemas enamikes helides. Seda põhjustavad nii inimtekkelised (liiklus) kui looduslikud (tuul) allikad. Selleks, et madalsageduslik heli saaks olla häiriv või tervist kahjustav on oluline madalsageduslike helide puhul nende helirõhk. Tuulikud, nagu paljud teised helide allikad, põhjustatavad madalsageduslike helisid, kuid senised mõõtmised ja uuringud tuuleparkides ei ole senini tuvastanud madalsageduslikke helisid tasemel, kus nad oleksid tajutavad ja seega saaksid põhjustada tervisemõjusid. Senised uuringud tuuleparkides olid näidanud, et tuulikute põhjustatav madalsageduslik heli jäi samale tasemele kui tavapärane keskkonnafoon. Üks värskemaid ja teadaolevalt seni kõige põhjalikum madalsagedusliku heli uuring tuulikutega seonduvalt viidi läbi Soomes ja see avaldati inglise keeles 2020 aastal. Uuring oli tellitud Soome riigi poolt ning selle viis läbi Soome Tehniliste Uuringute Keskus. Uuring kombineeris pikaajalisi (308 päeva) heli mõõtmisi tuuleparkides, samuti kuulmisteste ja küsimustikke tuuleparkide lähialadel elanike hulgas. Eesmärgiks oli selgitada tuulikute tekitatavate madalsagedusliku müra omadused ja sellega kaasnevad mõjud inimesele. Uuring järeldas, et tuulikute madalsageduslikku müra ei saa seostada inimeste poolt kurdetavate tervisemõjudega.

Tuulepargi visuaalne mõju sõltub tuulikute suurusest, nende asetusest, kaugusest, maastiku omadustest, aasta-ajast ja paljust muust. Üliheades ilmastikutingimustes ning vaba vaate olemasolul võivad tuulikud teoreetiliselt näha olla kuni 50 km kaugusel. Maismaa tuuleparkide puhul siiski niivõrd ulatuslikke vaatekoridore üldjuhul ei teki. Eesti puhul ei esine meil ka just kuigi sageli ilmastikutingimusi, kus nähtavus oleks ülihea. Samuti varjab taimestik vaateid väga olulisel määral. Seda eeskätt juhul kui metsane ala paikneb näiteks elamuala läheduses. Sellistel juhtudel ei pruugi ka võrdlemisi lähedal paiknev tuulik olla otseselt nähtav, sest puud tõkestavad vaatenurka. Tuulikud jäävad nähtavaks avatud vaadetega aladelt (näiteks teed, rabaalad). Tuulepargi planeeringu keskkonnamõju hindamise käigu koostatakse nähtavusanalüüs, milles määratakse metsaaladest ja maapinna reljeefist lähtuvalt kust tuulepark nähtavaks jääb. Seejärel leitakse neist asukohtadest olulised punktid, mida inimesed aktiivselt kasutavad ja koostatakse fotomontaažid. Keskkonnamõju hindamise aruande avalikul väljapanekul on kõigil võimalik nende fotomontaažidega tutvuda. Samuti on võimalik esitada ettepanekuid, millised vaatepunktid on piirkonna jaoks olulised, et neist kindlasti ka saaksid visualiseeringud koostatud.

Tuuleturbiinid võivad põhjustada häireid ja mõjutada (analoog) teleri ja raadio vastuvõttu mõningatel ebasoodsatel juhtudel. Selliseid häireid saab tavaliselt leevendada satelliittelevisiooni või traadita kaabeltelevisiooni abil. Olukord on rohkem mõjutatud siis, kui saatja ja vastuvõtja antenni otsetee on tuulepargi poolt takistatud. Rahvusvaheline Telekommunikatsiooni Liit on aga tähendanud, et üks tuuleturbiin tõenäoliselt ei kahjusta vastuvõttu kaugemal kui 500 m. Tuulepargi planeerimisel hinnatakse võimalikku mõju telekommunikatsiooni seadmetele, võetakse arvesse tuuleturbiinide ja telekommunikatsiooni infrastruktuuri täpne asukoht, maastiku eripärad ja topograafia, telekommunikatsioonitornide kõrgus, teenindussagedus, kiirgavate süsteemide omadused ja vastuvõtutingimused jne, et tuulegeneraatorid ei avaldaks negatiivset mõju telekommunikatsiooniteenustele. Seega on elektromagnetiliste ülekannete võimalike häirete täpne ehituseelne tuvastamine tuuleenergia projekti edukuse jaoks ülima tähtsusega nii lubade andmiseks kui ka ehitusjärgsete probleemide vältimiseks.

Ei teki. Tuulikud ei ole kiirgusallikad, mistõttu igasugune kiirgusega seotud oht puudub.

Tuulikud põhjustavad varjusid nagu iga teinegi ehitis. Nendest eristatakse kahte tüüpi - liikuvad varjud ja perioodilised peegeldused, mis tekivad tuulikute ja päikese koosmõjul. Liikuvad varjud tekivad päikeselistel päevadel tuulikute labade pöörlemisega. Varjutuse esinemiseks peab tuulik asetsema vaatleja ja päikesega (päikesekiirte langemisega) ühel joonel. Tuuliku labad on liikumises ning selletõttu liigub pidevalt ka vari. Liikuvate varjude esinemise aeg on kergesti prognoositav ja mudeldatav. Seega saab varjutuse esinemisega tuulikute positsioonide määramisel arvestada. Nii on võimalik varjutuse häiringut täielikult vältida. Peegeldused tekivad siis kui päike peegeldub tuuliku labadelt. See on tingitud labade materjalist ning võib põhjustada ebameeldivat helkimist. Selle ära hoidmiseks kasutatakse kaasaegsete tuulikute puhul matte pinnatöötlusmeetodeid ehk tänapäevased tuulikud enam ei helgi. Varjude osas esineb seos, et mida kõrgem on tuulik, seda kaugemale vari võib ulatuda. Varjude ulatus sõltub päikese kõrgusest ehk mida madalamalt päike paistab, siis seda kaugemale ulatuvad on varjud. Kõige kaugemale ulatuvad varjud seega hommiku- ja õhtutundidel vastavalt päikesetõusu järel ning päikeseloojangu eel. Arvestades päikese liikumissuunda taevas, ei tekita tuulikud meie laiuskraadil kunagi varju tornist lõunasuunas. Varjutus on reeglina ulatuslikum ja sagedasemalt esinev lääne- ja idakaartes. Uuringud on tõestanud, et tuulikutest tulenev varjude liikumine ei põhjusta märkimisväärset häiringut kaugemal kui ca 10 tuuliku rootori läbimõõtu tuulikutest. Arvestades, et tuuliku rootori läbimõõt on kuni ca 150 m, võib eeldada, et varjutamist kui negatiivset mõju ei esine reaalselt kaugemal kui ca 1500 m tuulikutest. Reaalselt takistab varjude langemist elamualadele ka metsa esinemine. Tuulepargi planeeringu keskkonnamõju hindamise käigu koostatakse vajutuse analüüs, mille käigus arvutatakse välja kuhu ja kui suure kestvusega varjutus ulatuda võib. Lähtuvalt sellest on võimalik kavandada tuulikute asukohti nii, et varjutus ulatuks võimalikult vähe elamualadeni.

Raadamistöid tuleb teha tuuliku vundamendi ja ehitusplatsi alal, aga ka tuulikuosade transpordikoridorides. Samas on arendajate huvi ja eesmärk metsa võimalikult vähe raadata ning säilitada tuuliku ümber puhvertsoon, kus toimub säästlik metsa majandamine (lageraiet ei toimu). Puhvertsoon aitab soodustada metsa ja elupaikade säilimist, samuti vähendab see tuulepargi võimalikku visuaalset häiringut. Kas ja kui palju tuleb vallas metsa raadata, selgub siis, kui tuulikute täpne paigutus on teada. Esialgse hinnangu põhjal tuleb ühe tuuliku ja sellega seotud infrastruktuuri kohta raadata maksimaalselt 1 - 2 hektarit metsa.

Selle ohu minimeerimiseks või vältimiseks on võimalik kasutusele võtta mitmeid abinõusid. Selleks, et tuulikulabad oleks lindudele paremini nähtavad, on kasutatud edukalt tuulikulabade värvimist ja pimedal ajal erivalgustuse lisamist. Lisaks on kaasaegsed elektrituulikud suhteliselt aeglase pöörlemiskiirusega, mis samuti vähendab oluliselt kokkupõrke ohtu. Kindlust lisab seegi, et tuulepargi alale tehakse põhjalik linnustiku uuring, mille tulemusi võetakse tuulikute paigutamisel tõsiselt arvesse. Näiteks välditakse tuulikute paigutamist lindude rändekoridoridesse, toitumisaladele ja väärtuslikkudesse elupaikadesse. See tagab, et lindude kokkupõrked tuulikute või tuuliku labadega on tegelikult väga väikese tõenäosusega.

Tuulikute mõju loomadele sõltub väga paljudest asjaoludest, muuhulgas tuulikute asukohast ja konkreetsest loomaliigist ning selle tundlikkusest välistele mõjutajatele. Eesti bioloogid on näiteks välja toonud, et erinevad imetajad on Eesti läänerannikul asuvate tuuleparkidega kohanenud üllatavalt hästi. Samuti näitavad mitmed uuringud, et inimpelglikud ulukid harjuvad tuulikutega ka metsasel alal suhteliselt kiiresti juba peale ehitustegevuse lõppu. Kas ja kuidas mõjutavad tuulikud bioloogilist mitmekesisust ja loomi vallas, selgub siiski keskkonnamõjude strateegilise hindamise käigus. Mõju hindamisel ja tuulepargi kavandamisel on võetud eesmärgiks, et tuulepargi rajamisega olulist mõju loomadele ei tohi tekkida. Kui seda ei ole leevendavate meetmetega võimalik tagada, siis tuuleparki antud piirkonda ei rajata.

Tuulikud ehitatakse nii, et need oleksid vastavuses Eesti kliimaga ning võimelised töötama ka talvistes tingimustes. Siiski jääb riskiks tiivikute jäätumine ja suurel kiirusel pööreldes tiivikulabadelt lahti murduvate jäätükkide kukkumisoht. Sellist ohtu võib Eestis esineda kuni 5-6 päeval aastas. Pöörleval rootoril tekkivad jäätükid on üsna väikesed. Tuule kiirusel 18 m/s võivad jäätükid lennata kuni 100 m kaugusele risti tuule suunast. Ohtu on võimalik minimeerida ning selleks on välja töötatud erinevad tehnoloogilised lahendused nagu näiteks jäätuvastamise süsteemid. Turbiini laba sees käib kuuma õhu ringlus, et jää pärast selle tekkimist sulatada. Lisaks varustatakse tuulikud anduritega, mis seiskavad tuulikud jää tekkimisel ning seejärel saavad hooldustehnikud tegeleda tiivikute jääst ohutu vabastamisega. Tuulikute süttimine on risk, millega peab arvestama nagu iga teisegi seadme korral. See võib juhtuda samadel põhjustel nagu muu rasketehnikaga. Turbiini sees olevad komponendid võivad sisaldada kergesti süttivaid materjale. Kasutusele on võetud erinevad abinõud, et tulekahju riski vältida. Tuulikute välisosa on valdavalt mittepõlevatest materjalidest nagu betoon ja metall. Tuulepargi piirkonda rajatud teedevõrgustik võimaldab hea juurdepääsetavuse, mis tagab aktiivse järelvalve. Tuulikud on ööpäevaringselt täpse automaatika kontrolli all ning see võimaldab kiire tulekahju avastamise ja tõhusa kustutustöö. Erinevad võimalikud kõrvalekalded normaalsest tuulikute tööst on tuvastatavad juba varakult ja tõenäosus, et tulekahju tekib on minimaalne. Võimalus, et tuli leviks ümbritsevale alale on veel vähem tõenäoline.

Maailmas tehtud uuringud on näidanud, et negatiivne mõju avaldub valdavalt peale tuulepargi arendamisest teatamist ja enne selle valmimist. Peale tuulepargi valmimist tõusevad hinnad vähemalt eelnevale tasemele tagasi. Et Eestis on äsja rakendatud tuulikutasu, mis võimaldab tuuleparkide lähedal elavatel inimestel saada kompensatsiooni, siis on oodata, et selline praktika pigem tõstab tuuleparkide lähedal asuva kinnisvara hinda. Teemat adresseeritakse tuulepargi mõjuhindamise raames.

Tuulikute demonteerimine on tuulepargi omaniku kohustus. Amortiseerunud tuulikud demonteeritakse. Tuuleturbiinid on väärtuslik ressursiallikas, mida saab ringmajanduses uuesti kasutada. Umbes 85–90% demonteeritud tuulikust läheb taaskasutusse. Sealhulgas tornid, vundamendid, generaatorid ja käigukastid. Suur osa materjalidest koosneb betoonist, terasest ja malmist, mida on lihtne taaskasutada.

Pärast tuuliku tööea lõppu saab nüüd tänu uutele tehnoloogiatele muuta tuuliku labad ringlussevõetavaks. See protsess võimaldab labad lagundada ja muuta need toormaterjaliks. Tänu sellele lahendusele välditakse labade prügimäele ladustamist ja edaspidi saavad vanad labad toimida uue toormaterjalina, toetades ringmajandust tuuleenergia tööstuses.

Oleme valmis jagama projekti kohta infot kogu aeg ja vastama kõikidele küsimustele, mis inimestel tekivad. Samuti oleme valmis kohtuma erinevate piirkondade elanikega ning kohaliku omavalitsuse juhtidega. Ametlikku tagasisidet projektile on võimalik anda keskkonnamõjude hindamise käigus, mille käigus toimuvad avalikud arutelud.